Kui hakkad vaatama suurvõistlust ja tahad teada, mis sansud oma lemmikul on, siis lihtsaim viis on võtta lahti PDGA lehel võistlus ja reastada võistlejad reitingu järgi ritta. See annab aimu ja on tegelikult ka üllatavalt täpne indikaator. Euroopakatel aga teatud divisjonides võib mahtuda 10 punkti sisse 4-5 mängijat ja 10 punkti on üks vise ühel ringil ehk tegelikult tuleb vaadata igasuguseid tegureid, mis võivad veel mõjutada praeguse hetke võistlustulemust.
Tšehhimaal on rajad sellised, et nagu Preserve Openil, on tegemist viskajate rajaga (throwers course). Pole liialdatud keeruliste OB–aladega ja radade pikkused ei võta ära kaugele viskajate eelist. Kui me võtame ette FPO ehk meie suurima medalivõimaluse, siis see raja profiil väga asja ei muuda. On kolm naist, kes konkureerivad ja võimalik tõesti, et tehnilisemal metsarajal oleks Kristin veel suurem soosik kullale, ent ka praegu sellel rajal on USA-st kogutud enesekindlus andmas talle peafavoriidi kohta. Ja põhjendus on see, et kui kõik viskavad kaugele, siis otsustab töö griinil ja griinil pole soomlased kunagi väga tugevad olnud. Ilma Ameerika tuurita ma arvaks, et ei julgeks öelda, kes võidab, aga hetkel ma ütlen – Kristin võidab! Ja kindlasti ei tohiks unustada meie teisi naissportlasi, sest peale esikolmikut on päris suured võimalused paljudel jagada kohad 4-20. Ma usun, et Keiti, Anneli ja Madli eesmärk peaks olema TOP 10. Nad on võimelised selleks ja Keiti osas ma isegi loodan esikuue kohale, aga selleks on vaja, et närv suurvõistlusel vastu peaks. Tuletame meelde, et kõik kolm naist peale Kristini on EM-i debütandid.
Meeste divisjon ehk MPO on sisaldamas varasemaid EM-i võitjaid – mitu EM võistlust järjest oli küsimus kumb jääb peale, kas Simon Lizotte või Seppo Paju. Nad on nüüd kohal ja suht alles tervenenud Simon ka peafavoriidi rollis, aga pretendente kullale on hulgi. Paju on Soome koondises tõenäoliselt alles 4-5 number hetkel, sest Anttila, Mäkela, Vikström ja Rokkanen on olnud palju paremas vormis. Nad kõik on kullapretendendid. Ja Simon Lizotte ei ole Saksa koondise kõige kõrgema PDGA- reitinguga mängija. Selleks on Marvin Tetzel, kes on hetkel ainuke eurooplane üle maagilise 1050 piiri reitinguga. Tetzel on 2012. aasta Euroopa meister juuniorides ja peale seda meestes alati TOP 10-s lõpetanud, ent viimastel aastatel väga vähe mänginud, sest on multitalentne sportlane ja mängib täitsa korralikul tasemel ka jalgpalli. Rootslastel on ka oma tippmees reitingutabelis – Linus Carlsson on kolmas Euroopas ja hoiab nende üsna kustunud leeki veel kõrgel, sest temast edasi päris pikalt rootslasi tabelist ei leia. Sealt leiab Šveitsis elava ameeriklase Tony Ferro ja siis ongi Albert Tamm seitsmendal kohal. Ferro pole selline distantsimees nagu ülejäänud kuus ja teda ma TOP 10-sse ei pakuks. Albert on kindlasti pretendent medalile ja miks mitte ka kirkamaile. Lihtsalt tuleb arvestada, et vahed on väikesed ja keskpärase mänguga ei pruugi mahtuda ka kümne parima hulka. Silver Lätt on reitinguga 15. kohal, aga nagu naiste ülevaates mainisime, siis natuke on ühist EM-i rajal Preserve Openi rajaga, et mõlemal sai visata mõnuga ja Preserve Openil oli Silver väga tubli ja mängis hästi. Tal on kaitsta ka EM-i neljas koht ehk täiesti reaalselt on Silver ka samas kategoorias Albertiga. Võimalus on medalile, hea mäng toob koha TOP 10-s ja keskpärane mäng jätab Silveri sealt välja. Kuna rada sobib ja USA andis enesekindlust, siis mina pakuks, et Silver mängib esikuuikusse end ära. Ma olen optimist ja USA tuur annab selleks ka alust. Loodan, et ei pane asjatuid pingeid siin peale, sest 20 parimat on väga tugevad konkurendid. Meil on kolm mängijat veel tules – Kristo Raik, Rasmus Metsamaa ja Henar Ruudna. Kristo ja Rasmus on saanud kogemust küll piisavalt, olnud Eesti koondise liikmed võistkondlikel maailmameistrivõistlustel. Ütleks, et nende eesmärk peakski olema see TOP 20 koha püüdmine, aga see ei ole kerge ja nõuab väga head mängu. Rahuloluks pigem on põhjust, kui 100 võistleja seas kõik meie viis jäävad tugevamasse poole ehk TOP 50 hulka.
Eesti koondise võimalused medalile on olemas ka MJ19 divisjonis. Erandina eelmise aasta võistluse edasilükkumise tõttu on lubatud mängima ka 19-aastased. Kui sakslane Timo Hartmann on 17 aastase karjääri peale suutnud oma PDGA reitingu tõsta uskumatult võimsa 1027 punkti peale, siis nagu ka Tetzeli puhul tulnuks mainida, Kesk-Euroopas saab seda reitingut tegelikult päris heldelt. Ülejäänud viis üle tuhandese reitinguga mängijat on vahemikus 1012-1002 ja seal on viiendana ka meie imelaps Mathias Villota. Tema ees on kaks sakslast ja kaks soomlast ning inglane viimasena üle tuhande, ent kolm skandinaavia noormeest kohe napilt alla tonni, kes on tegelikult tõsiseltvõetavad konkurendid. Mis me teame noortest? Nad kõik viskavad meeletult kaugele. Ja seda siin rajal ka on vaja. Usun, et kui rada oleks tehnilisem, siis Mathiasel oleks suuremad võimalused medalile tulla, ent ka Tšehhis on see võimalus kindlasti olema, sest kokkuvõttes otsustatakse võistlused ikkagi korvi lähedal ja seal võib Mathias eelist omada. Juuniorite sarja on raske ennustada, sest nad on veel arenevad mängijad ja nende PDGA reiting ei pruugi peegeldada igaühe puhul nende tõelist taset. Nagu Läti imelaps Rainers Balodis, kes oli Metrixis mingi megareitinguga ja kuu aega tagasi oli PDGA vaid 933. Nüüd juba 968 ja mine sa tea, kus ta järgmine uuenduse järgselt on. Ehk sealt tagant poolt võib tulla väga ootamatuid konkurente kõrgetele kohtadele. Ja meie lootus on, et üks neist on ka Martin Pugast, kes meie teise numbrina on Balodise juures oma reitinguga, ent omab selle raja jaoks väga head ja tugevat viskekätt. Kui Martini putt alt ei vea, siis on ka temal võimalused esikümne kohta üritada. Roland Kõur ja Simar Villmann tulevad kindlasti andma oma parimat ja Rolandi tulevik on väga-väga ere, ent lihtsalt hetkel see võistluse rada võtab temalt ära trumbid ja isegi väga hea mänguga on raske loota suurt tõusu tabelis. Samas tema jaoks loodaks, et 40 parima juuniori seas ta võtab TOP 20-s koha sisse küll. Sama lootus on ka Simari puhul, kelle mäng võib olla ebastabiilne, kuid kes heasse flow’sse sattudes võib mängida väga kaunist mängu ja teha väga ilusaid ringe.
Naisjuunioreid on kohal Tšehhis 14 ja nende seas meie Karita Vinni. Täpselt keskel, kaheksandal kohal oma reitinguga ja eks eesmärgiks panna TOP 7 hulka tulekut olekski mõistlik, sest esikuuikus on tugevad soomlased ja rootslased ning paar kogenud slovakitari ja horvaatia tüdrukut. Peaasi, et tuleks mäng, kus Karita ise pärast rahul on. Kuldmedali heitlust ennustan kahe rootsi nime vahel – Ringbom Rootsist ja Kindstedt Soomest peaks neid erksamaid medaleid jagama.
Ja jõuame Masters divisjonide juurde. Võtame jälle tõenäosuse järgi saada kõrgeim koht ja vastu vaatab meile naiste 50+ divisjon. Valitud üheksaliikmelisse seltskonda sai ka eestlane Eve Jänes, kes reitingus on seitsmendal kohal ja pürgimine esikuuikusse oleks kindlasti hea esmaeesmärk. Teine naismängija on 40+ divisjonis meil Margit Viilep, kes on 31 võistleja seas 13. kohal reitinguga ja siin on vahed väga väikesed. Ainult esiviisiku naised on natuke teistest eest ära ehk Margiti võimalused hea mänguga kõrgele tõusta on väga reaalsed. Pole küll suurvõistluste kogemust discgolfis, ent usun, et Margiti närv on hea, ta suudab stabiilset mängu näidata ja esikümnesse murda.
Meeste 50+ divisjonis on Eno Juul 16. kohal reitinguga ja tunduks, et see pole koht, kust medalit rünnata, aga… Mina näen Enol väga korralikke võimalusi. Tema ees on näiteks kuus sakslasest vanameistrit, kelle reitingus ma natuke julgen juba kahelda. Lisaks on Enol kätt, et visata seda rada korralikult. Eno suurim vaenlane on ikka tema ise – kui väristama ei hakka ja suudab oma reaalset taset ära mängida, siis koht TOP 6-s ei ole võimatu. Ja viimasena käsitleme meeste 40+ divisjoni võimalusi, kus meil on tules Raimo Kimmel ja Kristjan Solodov, kes reitingutabelis on 44 mehe seas alumises pooles, aga elu on näidanud, et meie masterid on päris visad poisid ja oskavad mängida küll. Täiesti vabalt võivad mõlemad sihtida TOP 20 kohta. Esikümme on võimas. Seal on Nybo ja valitsev meister Gouge, rääkimata rootslastest Bengtssonist ja Swärdist. Masterite võistlus kullale on alati väga põnev ja paljude eri variantidega.
Kokkuvõtteks julgen öelda, et Eesti ei jää medalita. Ja ilus oleks saada neid lausa kolm tükki ja lüüa üle kolme aasta tagune kahe medali saavutus. Peaasi, et kõik saaks ilma vigastusteta võistlused läbi mängida ja teeksid sellised tulemused, et pärast ise rahul on. Meie siin Eestis hoiame kõik need päevad pöialt ja loodame, et sellest on abi.
Autor: Rainer Lipand
