Lõpuks ometi jõudis Karikasari Saaremaale. Eelmisel aastal ära jäänud Karujärve etapi esimene päev on tehtud ja hooaeg avatud.
Avavõistlus sai väljakutsuv, sest käiku läks sama asetus, mida planeeriti eelmise aasta pro- ja harrastusmängijate ühisetapile. Paremad tulemused jäid väikeste ühekohaliste numbrite sisse; neli meest mängisid tulemusele -1, kolm tulemusele null. Vaata neid siit > Mida arvavad rajast ja tulemustest korraldajad, uurisime TD-lt Ronald Paju.
“Meile endale meeldib, et sa lähed rajale ja see paneb sind mõtlema. Et sa ei tee lihtsalt ühte ja sama 50-meetrist viset kogu aeg. Tahaks ikka pakkuda midagi sellist, mis paneb mängijaid mõtlema ja erinevaid viskeid tegema, et oleks huvitav mängida. Mõned küll tulid oodatust suurema numbriga maha, et kui võrrelda, mismoodi mehed tegelikult suudavad mängida, aga see on esimene suur võistlus sel aastal ja pinget on palju. Esimesel tiialal oli neid värinaid päris paljudel näha,” rääkis Paju, kes oli täna rajale saatja rollis.
Uurisime ka, mida plaanitaks ette võtta juhul, kui järgmisel aastal peaks siia tulema pro-etapp.
“Kui ma nüüd täitsa aus olen, siis on ideid, mida muuta natukene raskemaks,” ütles ta ja tuletas meelde, et nad ei ole mingid pehmod, vaid ikkagi viikingid.
Mitte esimene, aga siiski pigem veel haruldane oli ka noorte abiliste kaasamine võistlusele. Nähtavasti toetab seda koolisüsteem, millest tasuks kinni haarata teistelgi – kaheksa gümnasisti said spottaja rolliga tehtud oma kohustusliku kogukonna praktika. Selle võimaluse juurde juhatas nad kohalik mängija, 2021. aasta MP50 Eesti meister Andres Ramst. Olles teinud discgolfi koolitusi pea pooltele Saaremaa koolidele, tuli võistluse õppetööga sidumine loomuliku järgmise sammuna.
“Ükskord sõrme annad, siis võetakse käsi,” alustas ta naljatledes sündmuste kirjeldamist.
Ligikaudu pooled või vähemasti lääne osa Saaremaa koolidest on Ramsti kaudu discgolfiga kokku puutunud. Tema hinnangul pakub ala võimalust jalutada maha kilomeetreid seda ise märkamata, sest huvi kese on mujal, ja nii saab minimaalne füüsiline koormus lihtsasti täidetud. Püüdsime kinni ka kaks kümnendikku ja küsisime, millised on nende mõtted peale esimese discgolfi võistluse nägemist.
Nii-öelda päris mängijate ja võistluse nägemine tekitas suuremat huvi kui senised kokkupuuted spordialaga. Visked tundusid hoopis teistsugused ja tekitasid wow-efekti, et kuidas on võimalik selliseid üldse teha.
“Põnevus tekkis küll, et tahaks proovida ja paremaks saada,” vastas üks neist ja teinegi nentis, et kui võimalus tekib, siis kindlasti õpiks juurde.
Ramst leiab, et kogu ettevõtmise eesmärk ei ole kedagi kuhugi värvata, vaid jätta mällu mingi mälestus.
“Täna on võimalusi nii palju. Kui ma ise pidin loobuma oma põhialast, siis discgolf oli täpselt see, mille juurde tulla, mis oli kuskilt meelde jäänud. Ma loodan, et isegi kui nad hommikul arvasid ühtemoodi, siis täna õhtul on nende arvamus natuke muutunud selle ala kasuks,” avaldas ta.
Niisiis on esimene päev olnud põnev paljude osapoolte jaoks ja ootame põnevusega järgmist ringi. Lõppude lõpuks on tegemist siiski võistlusega ja kohtade jagamine selle kõige põnevam osa. Ning harrastajate võistlusel võib juhtuda absoluutselt kõike.
