Peale “puhkuseaastat” toimusid 22.–26. juunil taas maailmameistrivõistlused discgolfis. Võistluspaigaks veidi alla pooleteise kilomeetri kõrgusel merepinnast asuv Ogden Utah osariigis USA-s. Avaral vekogude ja liivapunkritega palligolfirajale paigutatud Mulliganil tehti kaks võistlusringi. Metsasemal ning seetõttu tehnilisel Fort rajal kolm ringi, seal hulgas ka viimane, otsustav ring.
Euroopa esindatus piirdus üksikute mängijatega. Simon Lizotte võistleb Saksa lipu all, ent resideerub USA-s. Seega olid Euroopast tulijad vaid meie Silver Lätt, Albert Tamm ja Kristin Tattar, kelle peal oli ka ennekõike eestlaste ja Euroopa tähelepanu. Ta oli medalikonkurentsis ja võistluse ülekanne algas meie jaoks mõistlikul ajal kell 19. Meeste mängu jaoks tuli jääda ööseks üles, sest üle kolmetunnist ringi alustati kella ühest.
FPO finaalring
Naiste viimasest ringist oli mängitud veidi üle poole, kui oli saanud päris tõenäoliseks, et kulla heitluses on kaks naist: viiekordne maailmameister Paige Pierce ja korra maailmameistriks tulnud Catrina Allen. Kolmandat kohta hoidis väga stabiilselt mänginud Lisa Faijkus ja tema taga proovisid medalit püüda nii meie Kristin kui noor tõusev staar Hailey King.
Otsustav ring Forti rajal käis kõigil tõusude ja mõõnadega ning esikoha pretendentide tihe heitlus pani mõlemaid ka eksima. Veidi enne lõppu tundus, et Lisa Faijkus tõuseb kahe liidri kõrvale. Just sellel hetkel, kolm rada enne lõppu, kui Fajkusel oli võimalus skoor viigistada lõi pinge mõra ka tema kindlameelsusesse – paar väga lihtsat viga sundisid teda kaitsma kolmandat kohta Kingi ees, kes oli selleks ajaks paari punktiga Kristinist ette rebinud. Kristini enda oli edumaa järgmiste ees suhteliselt kindel ja tõenäoliselt olid viimased rajad selle võrra rahulikumad ja vähem pingelised.
Fajkus taastas oma kindluse ja tagas sellega kolmanda koha poodiumil. Pierce läks viimasele rajale liidrina, kuid Catrina Allen võttis riski, mida soosis enesekindlus või ka õnn. Pierce seda ei oodanud ning isegi turvaliselt mängimine sellise pinge all ei õnnestunud. Lähenemisega tegi ta lihtsa vea, mis andis Catrina Allenile võimaluse oma teine meistritiitel lihtsalt vormistada.
FPO liidergrupi viimase korvi mängimine. Central Coast Disc Golf
Võistluse ajal ei teadnud paljud, et Kristin maadles taas vahetult enne võistlust välja löönud vigastusega, mis hõlmab tema sõnul nii kätt kui selga. Enim ebaõnnestus selle tõttu tema sõnul puttimine. Statistika järgi oli Kristin fairway hit’ides teisel kohal. Ringist, kuid mitte tap-in puttimises aga 37 kohal.
Kristin Tattar Fort raja 10. korvil. PDGATour
“See kõneleb enda eest,” ütles Kristin. “Proovisin küll endast kõik anda, et seda viga parandada, aga nende eksimustega on juba kord nii, et kui oled kehvasti midagi teinud, siis see mõjub kohutavalt enesekindlusele ja sellest on raske välja tulla,” avas ta mentaalset poolt võistlusel.
Lõpptulemusena saavutas Kristin maailmameistrivõistlustel viienda koha, mis on eelmisest MM-i tulemusest koha võrra parem, vaatamata vigastusele ja vaatamata vahelejäänud aastale suurvõistlustes. Tema päralt on meie lugupidamine ja toetus. “Suur aitäh kõigile, kes mulle ilusaid sõnumeid saatsid ja pöidlaid hoidsid! Ma olen ääretult tänulik, et discgolfis on niivõrd tore ja kokkuhoidev kogukond,” tänas Kristin kaasaelajaid.
MPO finaalring
Meeste konkurentsis polnud poole võistluse peal veel midagi selget. Spetsialistide arvamusel oli enne viimast ringi vähemalt kümnel mehel šanss võita tiitel. Suurimaks peeti neljanda ringiga liidriks tõusnud viiekordse maailmameistri Paul McBethi võimalusi, aga iga lihtsamgi eksimus võis avada ukse teistele. Vahed esikümnes olid mikroskoopilised.
Otsustava ringi keskelt tundus, et McBeth enam ei eksi ja ta hakkas oma konkurentidest kaugenema. Välja arvatud James Conradist, kes ainsana suutis vastata ja võtta rada haaval ainult birdie’sid. Kuni viimase korvini ei eksinud kumbki ning teisi juba suurema vahega edestades juhtis mängu McBeth, Conrad ühe viskega tema järel.
Conrad tegi esimesena avaviske, mis põrkus tagasi peaaegu veepiirile. Napilt OB-st pääsenud ketas jäi järgmise viske sooritamiseks ebamugavalt kallakule ja puude taha ning lisas seega McBethile enesekindlust. Viimane sooritas viske, mis kõikus suurepärase ja riskantse piiril, möödudes veeäärsetest puudest ent maandudes vähem kui kettajagu OB-piirist. Conradi teine vise oli lay-up ehk asetusvise avatud väljale, jättes mängimiseks anhyzer viske korvile. Üheviskelise edumaaga ei pidanud ka McBeth vajalikuks korvi rünnata ning tegi samasuguse viske. Tema raudkindel strateegia mängida turvaliselt par’ sai aga ootamatu hoobi, kui Conrad tegi eluviske ja lähenes 75 meetri pealt otse korvi.
Spottajad jooksid ringi, rahvas hullus ja korraks valitses võistusrajal täielik kaos. “He’s gonna need the shot of the century,” ütlesid otseülekande kommentaatorid peale Conradi avaviset. See vise tuli. “This man threw the greatest shot in disc golf history,” ütles hiljem ka konkurent Paul McBeth.
Maailmameistri väljaselgitamine nõudis ümbermängu. See algas 16. korvil, kuhu Conrad võistluse ajal ka ühe avaviske otse sisse lennutas.
Conrad alustas taas ja viskas ketta nelja meetri kaugusele korvist. Olukorra pingelisust arvestades oli see tugev avaldus. McBethi vise läks pikaks ja lõpetas vees. Ehkki mäng ei ole läbi enne, kui viimane ketas on korvis, oli Conradi esimene meistritiitel enam kui kindel. Kui McBeth olekski drop zone’st ära puttinud, ei oleks Conrad senist mängu arvestades saanud kuidagi eksida. Viimane putt oli tema jaoks kui lapsemäng, kuid tagas võidu väga suures mängus.
James Conrad – maailmameister 2021. PDGATour
Meeste divisjonis olid tules ka Albert Tamm ja Silver Lätt. Albert Tamm mängis tõusvas joones ja pääses 84 parima hulka, kes viimast ringi mängida said. Seal jäi ta lõpuks jagama 33. kohta, mis on päris tubli saavutus väga tihedas meeste konkurentsis. Silver lõpetas võistluse peale neljandat ringi 156. kohal.
Eestlaste esinemist hinnates peame arvestama, et Kristin ja Silver olid päris alles Ameerika ajatsooni jõudnud ja ajavahega kohanemine oleks tahtnud natuke rohkem aega. Samuti asus rada üle kilomeetri kõrgusel merepinnast, mis avaldab ketaste lennule olulist mõju ning ka sellega harjumine võtab aega. Seda arvestades tuleb mängijaid kiita ja võib loota, et kogu kolmik esineb peatselt jätkuval Ameerika turneel tõusujoones edasi.
Autor: Rainer Lipand / Silja Madison
