Me oleme näinud, kuulnud ja lugenud hulgaliselt mõtteid selle kohta, mida tähendab kellegi jaoks discgolf. Sport, hobi, meelelahutus, väljakutse jne. Äkki ei tee paha seda ükskord veel küsida?

Mulle meenub mitmeid katseid selgitada mõnele alavõõrale inimesele, et see on ikkagi nagu sport, sest noh… meil on reeglid? Seda tehnika värki on ka, aga kõige enam on see vist nagu elustiil. Vahel on olnud kergelt luuletaja tunne, sest pole osanud sõrme kuhugi peale panna. Ent hiljuti hoopis teise fookusega uurimust tehes komistasin elustiilisporti käsitleva materjali otsa ja see hulk äratundmist oli äge – lõpuks ometi oskan ma seda enda jaoks raamistada. Muidugi on pisut paradoksaalne, kui palju iseloomustab elustiilisportlasi raamidest vabanemise soov. 

Kõige lühemalt kirjeldades on elustiilisport enamasti individuaalne tegevus, mille eesmärk on taasluua sellega kaasnevat teatud ekstaasitunnet. See on domineeriv osa sotsiaalsest identiteedist ja selle harrastamine käib tihtipeale struktureerimata korras olemasolevate või linnakeskkonda kohandatud rajatistel. Kõlab tuttavalt?

Alustame ekstaasist. Enamik elustiilispordi harrastajatest ei pea olulisemaks niivõrd võistlemist, kuivõrd oma keha ja võimete avastamist, enese tajumist ja intensiivset hetkes viibimist. See on midagi, mis kõnetab neid, kes pole traditsioonilistes spordialades kuigi tugevad või selle korraldusest kuigi vaimustatud. Tihti käime me sõpradega rajal ja ehk paneme midagi ka vahele, aga tegelikult võistleme iga kord peamiselt iseendaga. See kaif motiveerib õppima, aktiivselt osalema ning panustama teadmiste koosloomesse ja kommuuni tegevustesse. Me anname üksteisele nõu, ehitame radu ja hoolitseme nende heakorra eest, korraldame üritusi ja sebime auhindu – kõik ühise eesmärgi nimel.

Rääkides identiteedist, siis julgen arvata, et enamiku siin lugejate autos on pidevalt kettakott ja miks mitte ka paar tosse ootamatuteks mängudeks, YouTube’i tellimised eesotsas JomezPro ja GateKeeper Mediaga, riiulil vähemalt üks tippmängija signatuurketas ning Facebooki ajajoonel mõni üksik kassi pilt tohutu hulga diskijuttude vahel. Selge on see, et tõelise discgolfari elu keerleb selle ümber, millal ilm mängida lubab ja kas sõber ka saab varem töölt ära äkki. Meenutades enda elu veel mõned aastad tagasi Tallinnas, polnud vist mängijat, kes ei kuulanud hip-hoppi ja mis tahes peol, kus läks käima Nublu või “Mingi kukk on mu BMW-s”, olid kõigil käed püsti. Isegi kui ei olnud selle muusika fänn, oli lamenokne müts ikka peas. Mul ka. See oli domineeriv tunnus.

Aga mis mõttes valitseb meil struktureerimatus? Rajad ja reeglid ei tähenda selles kontekstis struktuuri. Elustiilispordi võtmes on see kõige lihtsamalt öeldes treenimine kogukonnana mitte kindla õppekava järgi ja treeneri käe all. Ja asi ei ole üldse selles, kas treenereid on või ei ole, vaid selles, et enamasti ei soovita alluda reeglitele. 

Väga paljude elustiili spordialade juured ulatuvad 1960-ndate lõpu Põhja-Ameerikasse, mil aktiveerus vastuliikumine peavoolule, muu hulgas spordi klassikalisele maskuliinsele ja saavutuspõhisele käsitlemisele. Kes veel ei tea, siis ka discgolf sai alguse umbes sel ajal – olgugi et ala pärinemise üle on vaieldud, siis esimene ametlik märge golfi reeglitega frisbee mängimisest ilmus 1972. aastal avaldatud raamatus “Ametlik frisbee käsiraamat”. Igal juhul arenes seetõttu välja ka riskantseid ekstreemalasid, et rõhutada kapitalistlikule ühiskonnale omast individualismi ja väljuda “mullikilesse pakitud” maailmast. Ei ole tänapäevgi väga erinev, kus tahe olla unikaalne indiviid ja seda julgelt väljendada on norm. 

Tulles tagasi struktuuri juurde, siis ei ole uurimuste järgi enamik elustiilisportlasi kurtnud treeneri puudumise üle. Nende hinnangul on internet põhjatu infoallikas ja ülemaailmne treeningsaal, kus jagatakse teadmisi, inspireeritakse ja julgustatakse teineteist ning see võimaldab leida just endale sobiva eeskuju ja mentori ja isegi neid kombineerida. Elustiilisporti on sisse kirjutatud eetos – oluline on koostöö, mitte lähtumine kellegi loodud süsteemist ja korraldustest. Lisaks arendab selline teatud mõttes korratus harrastajate kriitikameelt ning sunnib rohkem iseseisvalt riske analüüsima.

Ja nüüd, vaadates discgolfradu, siis võime vast nõustuda, et tihtipeale on need olemasolevatel terviseradadel, linnaparkides ja mujalgi linnakeskkonnas. Pole vähe tõenäoline, et suusatajad ja discgolfarid peavad rada hooaja järgi jagama ning kohalikud kepikõndijad kasvatavad ärevusest silmad selja taha, et vältida 170-grammist üllatust kuklas. Muidugi on juba ka omajagu eraldatud alale ehitatud radu, kus vähe professionaalsema suunaga harrastajad turvaliselt treenida saavad. Nüüd võikski vaadata, kus jookseb piir sportimise ja sportliku tegevuse vahel.

Schwartz ja Hunter (2008) eristavad sportlikku tegevust ja sportimist. Nende definitsiooni kohaselt viitab sportlik tegevus üldisele liikumisele – tegevustele, kogemustele ja võimalustele, mille keskmes on tervis, heaolu ja vaba aja veetmine – ning sportimine sportlikule tegevusele kindlate reeglite, vahendite ja kohaga ning võistlusliku elemendiga. Pakun, et kõik lahterdasid end praegu kuhugi ära? 

Põhjuseid discgolfi mängimiseks varieerub äärmusest äärmusse, mille vahele jääb ka hulk halli ala. Näiteks on põnev see, kuidas lahterdatakse elustiilisportlasi üritusturunduse kontekstis, püüdes leida vastust, kuidas tagada nende soov osaleda ka järgmisel korral. Selles aspektis jaotatakse inimesed neljaks: turist, neutraalne külastaja, entusiast ja tulihingeline võistleja ning üllatus üllatus, nad kõik soovivad erinevat kogemust. Lihtne järeldus on, et tihtipeale ongi ainult neljandik üritusel osalejatest sellega rahul. Päris elus see kõik nii selgepiiriliselt välja ei joonistu, aga kindel on see, et kõik algab osaleja enda ootustest ja see võiks olla kahepoolselt mõistetav nii korraldajale kui osavõtjale. Võibolla on aeg sealmaal, kus mängijad ise teadvustaksid endale rohkem, kes nad on, kuhu nad kuuluvad ja mida nad soovivad ning annaksid sellest selgelt märku. 

Meil on mängijaid, kes pürgivad professionaalsuse poole ja on mängijaid, kes on valmis panema tuhandeid eurosid aastas magama selle nimel, et käia sporditurismitamas. Kulusid on kõigil, aga küsimus on, kas seda nähakse kui investeeringut oma karjääri või piletit meelelahutusüritusele. Korraldajad leiavad end ristteelt, kus teha valik, kas panustada auhindadesse motiveerimaks discgolfari karjääri või fun– ja kõrvalüritustesse, et pakkuda rohkelt elamusi. Kuidas peaks jätkama discgolfi korraldusega väikese turuga Eestis? Kui vahel on tunne, et oleme sellega siin juba kuhugi jõudnud, siis pigem kuluks ära üks suur “arvamusfestival”, kus küsida “mida tähendab discgolf Sinu jaoks?”.

 

Allikad:

  1. Brief History of Disc Golf and the PDGA. (2022). PDGA koduleht. Kasutatud 28.03.2022, pdga.com/history 
  2. Myburgh, E., Kruger, M. ja Saayman, M. (2019). When sport becomes a way of life – a lifestyle market segmentation approach. Managing Sport and Leisure, 24(1-3), 97-118. doi: 10.1080/23750472.2019.1590156
  3. Smith, R. W. (2020). Organizing participation of a lifestyle: The constitutive power of new media discourse. Discourse, Context & Media, 33, 1–9. https://doi.org/10.1016/j.dcm.2019.100368
  4. Schwarz, Eric C., Hunter, Jason D. (2008). Advanced Theory and Practice in Sport Marketing. Oxford: Butterworth-Heinemann.
  5. Säfvenbom, R. ja Stjernvang, G. (2020). Lifestyle sport contexts as self-organized epistemic cultures. Sport, Education and Society, 25(7), 829–841. doi: 10.1080/13573322.2019.1657080
  6. Säfvenbom, R., Wheaton, B. ja Agans, J. P. (2018). How can you enjoy sports if you are under control by others? Self-organized lifestyle sports and youth development. Sport in Society, 21(12), 1990-2009. doi:10.1080/17430437.2018.1472242

Liitu EDGL uudiskirjaga

kui soovid end hoida kursis EDGL tähtsamate tegemistega. Uudiskiri ilmub kord kuus.

Tundub, et uudiskirjaga liitumine õnnestus, aitähh!
Midagi läks valesti, proovid uuesti?

Loe lisaks ka: