Kuidas sattusid discgolfi maailma ja said Eesti Discgolfi Liidu presidendiks?
Discgolfi maailmas olen iga aastaga sammu võrra edasi astunud ja seda alates 2013. aastast. Mul oli kokkupuuteid discgolfiga juba rohkem kui 15 aastat tagasi kui Enn Tasalain Jõulumäe suusalaagris olles andis mulle kettad ja soovitas rajale minna. Õhtuse tegevusena oli hea mõnus ajaviide, kahjuks ma ei mäleta, kuidas ja mismoodi me viskeid sooritasime.
Mõned aastad möödusid ja toona Otepääl elades ja treenides kutsus Tauno Tõld mind nädalamängule, kuhu ma tegelikult ei jõudnudki. Hiljem Otepäält tagasi Idasse tulles oli meil tekkinud kaks rada: Paul Kustala poolt ehitatud Mäetaguse 9 korviga rada ja Alutaguse TSK, kellegi tundmatu soomlase poolt disainitud samuti 9 korviga rada.
Aasta oli siis 2012 ja mulle anti ülesandeks mängida discgolfi, et meelitada ka teisi mängima. Osteti kusagilt keldrist kettad (Loe DiscSport.ee eelkäia Rene Mengeli kelder), et neid inimestele välja laenutama hakata. Esialgu oli meil üks Innova Katana ja 3 Valkyrie ning mõned Rocid ja Aviarid. Kui mänguks läks, siis mäletan, et kõik tahtsid Katanaga mängida, kuna seda suudeti kõige kaugemale visata, teised pöörasid imelikult ära. Reeglid olid paljugi enda tehtud. Näiteks, üks jalg pidi olema ketta taga ehk siis teine võis ka korvi poole olla. Korvid olid meil muidugi päris õnnetud, aga niimoodi see algas.
2013. aasta sügisel korraldati esimene Alutaguse Open, kus mängisime kaks korda 9 korvi. Mina võitsin meestes, Kristin võitis naistest, aga ta vist oligi ainuke. Oma esimese võistluse sai kirja ka Hristo Neiland. Mingist hetkest tuli selline hasart sisse, et sai käidud rajal pea iga päev. Üks suusatajast sõber käis Otepääl sõpradega mängimas ja kui meiega kokku sattus, siis vaatas, et tegu on hoopis teise maailmaga. Selleks ajaks olid meil juba ka discgolfi kotid ning mängu ajal valitses vaikus koos visete kiire analüüsiga, et mida ja kuidas paremaks muuta. Nüüd läksin liiga detailidesse, aga need algusajad olid dekaad tagasi nii teistsugune kui praegu.
2014. aastal pidin Alutaguse Open-it ise korraldama, sest polnud enam kedagi korraldamas. Samal aastal sai loodud Alutaguse Eagle discgolfiklubi ja Alutaguse rada muutus 18 korviga discgolfipargiks. 2015. aastal alustas EDGL Karikasarjaga ja peale põgusat suhtlust Raimo Kimmeli ja Rein Rotmeistriga tuli karikasari Alutagusele. Selleks, et karikasarja korraldada oli vaja aga uusi ja paremaid korve. Harri Reimand ja DGevolutionilt sai korvid ostetud ning olime valmis karikasarja korraldama.
Minul puudus kogemus PDGA võistlust korraldada ja appi sai palutud Rainer Lipand. Võistlus sai peetud ja korraldus sobis. Hiljem, samal aastal, kaasati mind juba EDGL-i STK komisjoni liikmeks. 2015. aasta lõpus sain ootamatult palve Reinult asuda juhtima STK komisjoni ning kiirelt oli vaja tegeleda 2016. aasta karikasarja ja EMV korraldamisega. Sellel samal ajahetkel olin kohtunud ka uue Mäetaguse vallavanema Tauno Võhmariga (kes osales ka 2013. aasta esimesel Alutaguse Open-l). Tegin ettepaneku ehitada Mäetaguse puhkealale discgolfipark. Reinule viisin lauale plaani, et teha EMV 2016 Alutagusel ja täiesti uuel rajal Mäetagusel. See oli natuke riskantne plaan, aga mind usaldati ja anti korraldusõigus. Mul tuli korraldada täiesti uuel tasemel võistlus, ehitada valmis uus discgolfipark ning käia samal ajal ka põhitööl. Ütleme, et see oli päris suur amps.
Turule oli tulnud uus kettatootja Latitude 64, kelle üheks Eesti maaletoojaks oli Silver Leetma. Silveriga sai kokku lepitud nimisponsori koht – Latitude 64 andis EMV-le player pack-i ketta. Samadel radadel toimusid EMV ka 2018. ja 2020. aastal. 2019. aastal sai korraldatud seni kõige keerulisem üritus, mida ma vedanud olen. WFDF-i Tiimide maailmameistrivõistlused Mäetagusel.
Alutaguse Open-t on ka korraldatud järjepidevalt alates 2013. aastast ja see on üks väheseid võistlusi Euroopas, mida on nii pikalt järjest tehtud. Kolm korda oleme olnud ka Euro Tour-i etapp. Seega, discgolfi olen läbi aastate päris palju panustanud.
2020. aastal leidsin end mitu korda EDGL-i enda mõttes kritiseerimas. Tundus, et liit ei suuda ajaga kaasas käia ja Reinu tervis ei luba enam täiega asja eest vedada. Mul ei olnud suurt unistust saada EDGL-i presidendiks ja kaalusin kõvasti, kas tahan veel ühe vastutuse võtta, milles mul suurt kogemust ei ole. Mind veendi kandideerima ja sellel hetkel üks tähtis inimene EDGL-i juures lubas ka loobuda alasse panustamast. Mulle tundus, et discgolf spordialana oleks vajunud kergesse anarhiasse. Arvestades oma panust, inimesi kõrval ja oma iseloomust alati probleemidele lahendusi leida, saigi otsustatud, et kandideerin EDGL-i presidendiks. Üldkoosolekul valiti mind viieks aastaks EDGL-i juhiks.
Kuidas oled aidanud kaasa uute discgolfiradade loomisele Alutaguse vallas ja millised on nende mõjud kohalikule kogukonnale?
Alutaguse vald on Mandri-Eesti kõige suurem vald, aga elanikke siin väga ei ole. Ehk ruumi on ja ilusaid kohti jagub. Alutaguse valla rajad olen kõik tasuta disaininud ja olen hoidnud kulud minimaalsed, sellepärast on meil kaks 27-korviga discgolfiparki (Alutaguse ja Mäetaguse). Iisakul on 18 korviga ja koolimaja juures 9 korviga park. 12 korviga park on Kiiklas ning 9 korviga rajad Tudulinnas ja Kuremäel. Lisaks on veel korve noortekeskuste ja koolimajade juures. Klubiga aitasime teha Alutaguse valda peipsiääre keskusesse “SUVI” 18 korviga discgolfipargi.
Suurimaks hetke töövõiduks saab pidada noort mängijat Egert Hütti, kes on juba mõne väga hea ringi kõrgel tasemel suutnud kokku panna, nüüd jääb aga oodata, millal 3–4 ringi suudab järjest kokku panna. Meie kandis on MP50 divisjoni mängijad kõige aktiivsemad mängijad. Suurvõistlused toovad majutuse ja toitlustusega kohalikele vajaliku raha, see on oluline panus piirkonda.
Millised on olnud Sinu suurimad saavutused ja väljakutsed discgolfi edendamisel Alutaguse vallas ja Eestis üldiselt?
Suurim saavutus on ikka Mäetaguse discgolfipark ja selle areng koos Alutaguse Open-iga. Ma ei ole nüüd kokku löönud, aga päris huvitav oleks teada statistikat, kui palju minu poolt korraldatud võistlused on mängijatele raha ja auhindu laiali jaganud. Siinkohal idee Tõnis Soppele. Väljakutse discgolfi edendamisel on see, et paljudel on hoiak, et see pole mingi tõsine sport. Discgolf on mõnus harrastus väga paljudele, kui seda aga tõsiselt teha, siis on tegu spordialaga tema kõige paremas mõttes. Me ei pea olema vanades asjades kinni.
Samuti on suureks väljakutseks looduskaitse. Meile kõigile meeldib värskes looduses liikuda ja ma olen igati looduse säilitamise poolt. Seega peame leidma tasakaalu ja kaine mõistuse, et saaksime looduses discgolfi mängida ja samal ajal loodusele minimaalset koormust anda.
Kuidas näed discgolfi rolli kogukonna ja spordi arendamisel Alutaguse vallas?
Discgolfi saab harrastada väga edukalt kogu perega, sõprade ja töökaaslastega. Eestlaste sotsiaaliseerumine ei ole kindlasti maailma parimate hulgas, aga läbi selle olen leidnud väga palju sõpru ja tuttavaid. Ma loodan ka tänu ketastele integratsiooni kiirendada Ida-Virumaal. Detsembris saime just valmis raja Kohtla-Järve rahvapargis. Ootame kindlasti järgmisel aastal kõiki mängijad külla.
Milline on Sinu visioon Eesti Discgolfi Liidu tuleviku osas ja millised on peamised eesmärgid, mida soovid saavutada?
Eesti discgolfil on praegu tänu Kristini saavutustele väga hea ajad ja me peame seda tuleviku kindlustamiseks ära kasutama. Kui me seda praegu teha ei suuda, siis oleme liiduna kindlasti läbi kukkunud.
Mis tähendab tuleviku kindlustamine?
Noored. Peame välja töötama süsteemi, et Kristin Tattar ei jääks üheks täheks meie taevas, vaid et seal oleks neid ikka sadu. Radade kättesaadavus ja üleüldse spordi kättesaadavus Eestis on väga hea. Ühelgi teisel alal peale jooksmise pole sellist infrat. Seega, meil on vaja discgolf saada koolidesse, treenerid ja treeninggrupid, noortevõistlused, kõrgel tasemel võistlused Eestis ja muu. Selle kõige saavutamiseks peame me ka alaliidu veel üles ehitama. Järgmine aasta täitub meil alles 10 aastat. Me oleme tublid olnud, aga meil on spordiala liiduna veel väga palju teha.
Milline on Sinu lemmik discgolfirada Eestis ja miks?
Eestis on juba palju häid radu ja see teeb meele heaks. Konkurents, et milline on ikkagi parim rada, viib kõiki radu edasi ja ka seda on spordialal vaja. Kuna ma ise viimasel ajal väga palju mängida enam kohustuste tõttu ei jõua, siis piirdun Ida-Virumaa parkidega. Ilu poolest on see kindlasti Mäetaguse, aga mängida meeldib jätkuvalt kõige rohkem Alutaguse discgolfipargis. Mulle meeldib puude vahel kettalendu vaadata ja joontele pihta saada. 2024. aastal uuendame mõlemaid radu, et olla valmis aasta 2024 Eesti Meistrivõistlusteks.
Kuidas hindad uue peasekretäri Hristo Neilandi panust Discgolfi Liitu ja millised on teie koostööplaanid?
Väga oluline on ikka aeg ja koht. Vahepeal head asjad juhtuvad planeerimata. Hristo on olnud suurepärane leid ja oleme suutnud kaasata EDGL-i juurde palju uusi inimesi panustama. Hristo sai suunatud spordijuhtide koolitusele ja sealt lisandub palju teiste alaliitude kontakte ja teadmisi, kuidas saame seda teavet kõige paremini enda jaoks ära kasutada. Esialgu leppisime kokku, et vähemalt kaks aastat teeme koostööd. Esimene ülesanne ongi tööle saada alaliit, et meil oleks palgalisi töötajaid, kes panustavad kogu energia ala arengusse. Hristo on suutnud juba kaasata toetusi riigi poolt ja see on alus, et edasisi plaane ellu viia. Treenerikutse ja noored. Olen toonitanud korduvalt, et see on minu prioriteet.
Milline on Sinu arvamus discgolfi potentsiaalist Eesti spordimaastikul?
Discgolf on Eestis nii kättesaadav ja see teeb sellest väga kõrge potentsiaaliga spordiala. Lisaks sobib see eestlaste natuuriga kokku ka – liikumine looduses ja individuaalne spordiala. Suur mure on Tallinna piirkonnaga, kuna seal ei mahu kõik rajale ära. Loodan, et suudame ka sinna radu juurde tekitada, et teistelt radadelt koormust maha võtta. Eesti spordimaastikul piirab meid ainult see, et me pole olümpiaala. Muid piiranguid meil ei ole. Kas see on piirang? See selgub tulevikus.
Kuidas näed discgolfi tulevikku Eestis ja millised on Su ootused ja soovid Eesti discgolfi kogukonnale?
Ma näen, et 5-10 aasta pärast on vähemalt 50% eestlasi ketta kätte võtnud ja selle korvi poole saatnud ning et meil on oma noortesari ning toimiv treeningsüsteem. Radade seis on meil hetkel hea, aga loodan, et kvaliteet radadel säilib. Tekib kindlasti väike tasu radade kasutamisel, sest omavalitsuste finantsvõimekus alaneb ja ei jõuta radu korras hoida ilma lisarahastuseta, kuid häid asju ei saagi tasuta. Ma tahan uskuda, et me jätkame kuulumist maailma parimate discgolfiriikide hulka. Lähiaastad igatahes toovad meile väga suuri võistluseid ja koos nendega ka maailma parimaid mängijaid. Radade haldajatele soovin jõudu ja jaksu ning inspiratsiooni radade omanäoliseks tegemisel. Võistluste ja eriti nädalamängude korraldajad, teie olete väga tähtis alus kogu discgolfi püramiidis. Jätkake head tööd! Kõige üldisem soovitus on, et võtke ikka sõpru ja tuttavaid rajale kaasa ja selgitage, kuidas mäng käib ja mida jälgima peab.
